Olga Dietze (abielus Hecht, 19. sajandi teine pool – 20. sajandi esimene pool) ei töötanud teadaolevalt kunagi üheski salongis ja on selles tähenduses amatöörfotograaf. Jäädvustades keskklassi jõudeelu, mida elas ka ise, on ta pildistatutega sundimatus kontaktis. See väljendub fotode modernses dünaamikas, mis on köitvas vastuolus Esimese maailmasõja eelse, aristokraatlikuna mõjuva moega.  

Kuid Dietze hästi komponeeritud maastikuvaated – millest paljud on stereofotod – ja asjaolu, et teda teatakse kui Tartu ajalooliste vaadete autorit ning tõenäoliselt esimest fotograafi, kes pildistas Eesti talupoegi väljaspool stuudiot, lubab meil oletada, et ta suhtus oma hobisse väga tõsiselt. Nii on võimalik, et peamiseks põhjuseks, miks Dietze professionaalset karjääri ei teinud, oligi ta ühiskondlik staatus.  


Helene Fendt (1896–?) tuli Hiiumaale Moskvast 1931. aastal koos oma abikaasaga, kes oli saanud töökoha kalevivabrikus. Helene Fendtil ei olnud oma salongi, küll aga varustas ta kohalikke poode postkaartidega. Tema pärandist on käesolevas raamatus seeria tuletorne. Sellise valiku põhjustas tõsiasi, et kirikutornidel, korstendel ja kõigel muul taevapoole küünitaval on Fendti kompositsioonides eriline koht. Kuid samavõrd meeldisid talle teed ja jäljed, olgu lumel või poris, ning näiteks piirdeaiad. See tähendab, et iseenesest saaks Fendti pärandist koostada veel terve rea erinevaid seeriaid, mis tõenäoliselt küll ei kirjeldaks pädevalt autori kavatsusi neid fotosid tehes, kuid lubaks kirjeldada Fendti arusaama fotograafiast kui meediumist, mille keskmes on kordus ja variatsioon.  

Fendt lahkus Eestist 1940. aastal, tema edasisest elukäigust on teada vähe.


Antonija Heniņa (neiupõlves Ratnieka, 1897–1979) oli üks mitmest maapiirkonnas töötanud fotograafist, kes dokumenteeris lihtinimeste elu ja tegemisi. Ta sündis Lätimaa idaosas Latgales, kuid kolis hiljem Kuramaale Skundrasse, kus Rudbārži vald andis talle võimaluse ehitada maja ja avada fotosalong, mis oli toona nii väikese küla kohta erakordne.  

Heniņa visiitkaart ütleb, et ta ei teinud fotosid mitte ainult salongis, vaid oli nõus jalgrattal koos oma märkimisväärselt kohmaka tehnikaga ka inimeste juurde kohale sõitma. Ilma igasuguste majanduslike kaalutlusteta pildistas ta neil retkedel ka majade ning raudteede ehitamist, põllul töötavaid inimesi ja ka näiteks turgu. Seetõttu on Heniņa fotod hinnaline ajastudokument. 

Esimestes passides, mille Läti Vabariik Skundra elanikele väljastas, olid Heniņa tehtud portreed.


Minna Kaktiņa (1876–1949) on üks käesoleva raamatu huvitavamaid autoreid, kelle kohta me olenemata ta, enamasti noori kujutavate koloreeritud fotode pilkupüüdvatest, teame väga vähe.

Kaktiņa pärineb Koknesest Vidzemes, mis oli tööpiirkonnaks ka mitmele teisele naisfotograafile, nende hulgas Marta Pļaviņale, Emīlija Raguel-Lācītele (1884–1983) ja Ērika Zariņale (1897–1968). Kaktiņa salong asus Koknese raudteejaama lähistel kahekorruselises majas. Salongitöö kõrval pildistas ta ka ümberkaudset elu-olu, heinategu, rahvapidusid, kuid ka maastikku ning näiteks arheoloogilisi väljakaevamisi.

Kaktiņa pärandi muudavad erakordseks koloreeringud, mis annavad ta motiividele poeetilise ja maalilise alatooni. Värvikasutus ei ole küll alati perfektne, ent lasteraamatulik mänguline meeleolu, mille fotod loovad, on kooskõlas piltidel kujutatud noorsooga. 


Lūcija Alutis-Kreicberga (1889–1985) on Läti fotoajaloos olulisel kohal kui üks esimesi naisfotograafe, kes 1918. aastal avas oma salongi Riias. Salong, mis kandis nime Noar, oli suhteliselt väike ning pakkus tööd paarile noorele fotograafile ja kassiirile. Ent kuivõrd Noar oli populaarne kunstnike, lauljate ja näitlejate hulgas, muutusid salongi fotod populaarseks kollektsionääride seas. Lühikest aega kujundas salongi vaateaknaid andekas ja skandaalne maalikunstnik Kārlis Padegs (1911–1940).  

Kreicberga sündis Zemgales, kuid väikese tüdrukuna kolis ta koos perekonnaga Riiga. Esimese maailmasõja ajal põgenes Kreicberga Venemaale, kus kohtus Läti fotograafi Mārtiņš Lapiņšiga (1873–1954), kes hiljem pakkus Kreicbergale tööd oma kolmes Riias asunud salongis, millest üks sai hiljem Kreicberga omaks. Ta kuulus Läti Fotograafide Ühendusse, ning omas fotograafi kutsetunnistust. 1944. aastal põgenes Kreicberga koos perekonnaga Ameerika Ühendriikidesse.

Kreicberga žanriks olid klassikalised portreed, millele ta võttenurga ja valgusefektidega

mängides andis filmiliku, fotolavastusest mõjutatud ilme.


Anna Kukk (neiupõlves Uudelt, 1885–1979) alustas oma karjääri 20. sajandi esimestel aastatel õe Marie Rieti (1880–1959) abikaasa, Viljandi fotograafi Jaan Rieti (1873–1952) salongis. 1910. aastal emigreerus Anna Kukk Venemaa Keisririigi Kaug-Ida nurka Amuurimaale Zeja linna, kus avas oma fotosalongi, abiellus eestlasest linnaametnikuga ning näib olevat üldiselt elanud hästi. 1920. aastal suri Kukke abikaasa. Tingituna sellest ning tõenäoliselt ka revolutsioonijärgsest olukorrast Venemaal opteerus Anna Kukk tagasi Eestisse ning asus taas tööle Rietite salongis. 

Anna Kukke Zejas asunud salongi tööst me väga palju ei tea, Viljandis aga said kõik fotod Jaan Rieti nimega templi. Nii ei ole just palju fotosid, mida saaks täie kindlusega Anna Kukkele atribueerida. Kuid üks asi, mille ta Zejast naastes kaasa võttis, on album, mis dokumenteerib linna lähistel toimunud kullapesemist. Ei ole selge, kas Kukk koostas maadeavastajate reisikirjadest inspireeritud albumi pelgalt meelelahutuseks või plaanis selle ka kirjastada.


Emīlija Mergupe (1885–1972) on üks esimesi 1906. aastal loodud Läti Fotograafide Ühingu naisliikmeid. 1914 loodi ühenduse juurde ka eraldi Naiskolleegium, mille tegevuses Mergupe aktiivselt osales.

Fotograafia juurde tõi Mergupe talle fototehnoloogiat õpetanud ning oma vabrikus tööd andnud ettevõtja Mārtiņš Buclers (1866–1944), kelle abiga sai naisest rahvusvaheliselt tunnustatud fotograaf. Mergupe pidas 1905. aasta revolutsiooni ajal kodulinna Mālpilsi kirikus sütitavaid kõnesid ning pidi seetõttu hiljem põgenema Riiga, kus tutvus Buclersiga, kelle vabrikus ta Teise maailmasõja alguseni töötas. Pärast sõda sai Buclersi vabrikust keemiatööstuse Spodrība fototöökoda.

Mergupe oli moodne ja eneseteadlik naine, kelle iseloom ja moeeelistused tulevad ilmsiks arvukates portreedes. Mergupet tunnustati ennekõike maastikufotode eest, kuid neist ei ole teadaolevalt ühtegi säilinud. Meie käsutuses on vaid üksikud kaadrid, mida võiks iseloomustada kui lihtsate inimeste elu jäädvustavaid etnograafilisi fotosid.


Marta Pļaviņa (1896–1956) töötas Koknese vallas. Me saame ta fotosid nautida ja uurida läbi enam kui tuhande, imekombel tänaseni säilinud klaasnegatiivi. Nende hulgas on dokumendifotosid, maalitud taustade ja rekvisiitidega mängulisi kompositsioone salongis, mänge peegliga ja erinevate retušeerimistehnikatega ning nii lavastatud kui ka vabamas vormis dokumente kogukonnaelust.  

Pļaviņa sündis Ļaudonas, Madona omavalitsuses paljulapselises taluperes. Pole täpselt teada, mis äratas temas huvi fotograafia vastu, kuid on teada, et ta võttis tehnika omandamiseks osa Mārtiņš Buclersi tasuta fotokursustest ning et kursuse lõpus kinkis Buclers talle kasutatud kaamera. Plaviņa osales hiljem ka Läti Fotograafide Ühenduse korraldatud kursustel. Abiellumise järel asus ta elama Skrīverisse, kus teenis elatist kohaliku fotograafina, võttes stuudiotöö kõrvalt ette pikki retki, et pildistada ümbruskonna pulmi, matuseid, laulupidusid ja viljakoristust.


Hilja Riet (1905–2006) sisuliselt sündis oma vanemate salongi. Märkimisväärne koht ta loomingus kuulub pühade- ja tervituspostkaartidele, mida ta ennekõike kolmekümnendatel arvukalt lõi. Vaikelud, mida ta oma sõnul pärast tööd hobikorras pildistama asus, osutusid ootamatult populaarseks ning neist said esimesed Jaan Rieti salongis tehtud fotod, mille tagumisele küljele löödi tempel fotode tegeliku autori Hirja Rieti nimega. Salongis tehtud fotode üle peeti ranget arvestust ja nii teame, et lilled 67 erinevas seades kujutasid endast kõige populaarsemat motiivi. Ent kui rääkida trükiarvust, siis olid juhtival kohal jõulukaardid 97 623 eksemplariga, samas kui lillekaardid 74 008 koopiaga jäid teisele kohale.  

Olles õppinud kunstikoolis Pallas, on Riet pildistanud paljusid kooliga seotud inimesi ning pärast Teist maailmasõda võttis ta ette kaasaegsete kunstnike portreede pildistamise. Nii mõnedki neist võtetest, mis kujutavad tööhoos kunstnikku ateljees, on saanud kanoonilisteks portreedeks.


Lydia Tarem (neiupõlves Paas, 1904–1979) sündis Haapsalus, kus Johannes Grünthal (hiljem Kalda 1883–?) pidas salongi ning õpetas ka noori fotohuvilisi. Lydia Tarem alustas oma õpilase- ja töölisepõlve Grünthali juures viieteistaastaselt ning kümmekonna aasta möödudes avas omaenese salongi samas majas, kus oli varem paiknenud Grünthali salong.

Silmapaistva stuudiofotograafia kõrval on Taremi pärandis säilinud ka mitu albumit isiklike fotodega, millel ta on pildistanud oma abikaasat ja abikaasa omakorda teda. Näib, et tegemist oli omalaadse mänguga. Albumite meeleolu põhjal võib öelda, et Tarem oli oma abikaasaga väga lähedane. Politseinikuna oli viimane aga esimeste seas, kes 1941. aasta juuniküüditamise käigus arreteeriti, ning Lydia Tarem ise küüditati Siberisse. Pärimuse kohaselt kandis ta läbi Siberi kaasas üht jõulupuu ees tehtud fotod endast koos abikaasaga.

Taremi abikaasa suri 1941 vanglas, ta ise pääses tagasi Eestisse 1954. aastal, kuid tal ei lubatud naasta kodulinna Haapsallu. Raamatus on seeria viiest autoportreest peegli ees, millest üks on umbes nelikümmend aastat uuem kui teised. Olles üles võetud sama peegli ees ja sama kaameraga, on Lydia Tarem sellel fotol aga juba vana naine, kellel pärast pikki vintsutusi on lõpuks lubatud koju naasta.


Nanna Debois Buhl (snd 1975) on Kopenhaagenis elav kunstnik. Oma uurimuslike visuaalsete eksperimentide läbiviimiseks kasutab ta peaasjalikult fotograafia, installatsiooni, filmikunsti ja kunstnikuraamatu meediume. Segades ajaloolisi ja tänapäevaseid fotograafiatehnikaid, seostab Buhl piltidel kujutatut nende loomeprotsessiga. Ta on Taani Kuningliku Kunstiakadeemia ja Kopenhaageni Ülikooli doktorant. Tema doktoriprojekt „Sky Studies: Cosmic Code, Images, and Imaginaries“ uurib astronoomia, matemaatika, esteetika ja futoroloogia kaudu kosmose avastamist.

Installatsioon „Tähespektrid“ põhineb Briti astronoomi Margaret Hugginsi (1848–1915) astrofotograafia- ja spektroskoopiaalasel tööl. Viimane on fotograafiameetod, mida on alates 19. sajandi lõpust kasutatud taevakehade keemilise koostise, liikumise ja omavaheliste kauguste määramiseks. Huggins oli selle ala pioneer, ehitas ise kaameraid ja tegi spektroskoopilisi eksperimente. „Tähespektrites“ kasutatakse astrofüüsikalist fotograafiat prismana, mille abil jälgida mehhanisme, tänu millele on asjad nähtavad või muutuvad nähtamatuks, on meeles või unustatakse.


Elisabeth Tonnard (snd 1973) on Hollandi kunstnik ja luuletaja. Oma loomingus kasutab ta peamiselt juba olemasolevaid raamatuid, tekste ja kujutisi ning loob neist uue (visuaalse) kirjanduse. Tema teoste hulgas on nii täiesti nähtamatu raamat kui ka raamat, mis on ujumisbassein. Ta on avaldanud üle neljakümne raamatu, mida on näidatud paljudel näitustel ning mis kuuluvad arvukatesse avalikesse ja erakollektsioonidesse.

Kaheksal siin reprodutseeritud väljatrükil, mis moodustavad seeria „Raamatukogu“, on kujutatud tillukesi fragmente reproduktsioonidest kataloogis, mis dokumenteerib Berliini Kaiser Friedrich Museumi Gemäldegalerie’ (praeguse Bode Museumi) kaotusi Teise maailmasõja ajal ja järel. Gemäldegalerie kaotas üle neljasaja maali ja muuseumi skulptuurikogust hävis kolmandik. Kunagi olnust on kummitusliku kajana säilinud vaid fotodokumentatsioon ja kipsvalandid. Suurim osa töödest hävis 1945. aasta mais, vahetult enne ja pärast sõja lõppu, kui Friedrichshaini õhukaitsetornis toimus kaks laastavat tulekahju, milles põlesid ära kõige olulisemad säilikud, sealhulgas Tonnardi fotodel nähtavad maalid. Tulekahjude puhkemise põhjust pole õnnestunud välja selgiatud ning nende ümber on kuhjunud omajagu legende.


Sami van Ingen (snd 1964) on Soome eksperimentaalfilmi pioneer. Ta on teinud üle 30 liikuvat pilti sisaldava teose, mis enamasti tegelevad delikaatselt nägemise kui sellisega, kasutades erinevaid võimalusi leitud või unustusehõlma vajunud materjali töötlemiseks.

Lühifilm „Leek“ („Polte“) ei ole pelgalt iseseisev lummav linateos, vaid pakub ulualust ka ühele teisele filmile, mis valmis pea sada aastat varem. Van Ingeni lünklik melodraama põhineb hävinuks peetud täispika mängufilmi „Silja. Noorena uinunud“ (1937) hiljuti leitud nitraat-filmirullist päästetud üksikutel, kahjustatud kaadritel. Filmi režissöör oli Soome lavastaja ja näitleja Theodor Antonius Tugai (Teuvo Tulio), kelle käekirja iseloomustab äärmusse kalduv melodramaatilisus. Kõik filmi „Silja. Noorena uinunud“ koopiad ja negatiiv hävisid 1959. aasta stuudiotulekahjus. Kuid 2015. aastal avastati Pariisi arhiivist La Cinémathèque Française filmi keskosast pärit lõik. Sami van Ingen monteeris leitu põhjal kokku lühifilmi „Leek”.

Märkigem veel, et Sami van Ingen on käesoleva projekti ainus meeskunstnik.